Kui liisinguvõtjal ei õnnestu liisingulepingut millegipärast korrektselt täita, saabub liisinguandjalt tõenäoliselt kiri, milles palutakse liisingmaksete võlgnevuste tõttu juba omaseks saanud asi liisinguandja poolt osutatud kohta viia. Selliselt toimides tundub liisingvõtjale, et probleemid seoses üle jõu käinud liisinglepinguga ongi lahendatud. Tavaliselt tuleb aga mõne aja möödudes liisinguandjalt aga uus kiri, kus on esitatud nõue maksmata liisingmaksete ja asja müügihinna vahe hüvitamiseks. Enamasti on lisatud ka kahju nõue seoses liisinguandjal tagastatud asja müügiga tekkinud kulude hüvitamiseks. Sellised nõuded tulevad vahel hiljem kui aasta pärast asja tagastamist.
Sellises olukorras on liisinguvõtjal kolm erinevat lahendust. Esimene lahendus on maksta nõutav summa kohe ära, teine võimalus on jätta maksmata ja vaadata, mis saab ning kolmas võimalus on esitada liisinguandjale oma vastuväited nõudele. Peatuksin põgusalt sellel viimasel lahendusel.
Vaidlustes selgub tihti tõde. Tõde ei pruugi selguda siis, kui isikud on kaotanud või hävitanud vaidlust puudutavad tõendid ning oma sõnade kinnituseks ei ole näiteks tagastatud liisingueseme seisundi kohta midagi esitada. Tagastatud asja seisundi hindamine ja tõendamine on liisinguandja nõude õigsuse kontrollimisel määrava tähtsusega. Pärast asja tagastamist on ilma seisundi hindamiseta liisinguvõtjal hiljem pea võimatu lükata ümber väiteid kõiksugu asjal ilmnenud tehniliste vigade kohta.
Nimelt näeb Võlaõigusseadus ette, et kui liisinguese jääb pärast liisingueseme ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb liisinguandja nõudest arvestada maha asja väärtus liisinguandjale tagastamise hetkel. See tähendab, et liisinguvõtja peaks enda eduka kaitsmise huvides pärast lepingu lõpetamise teate saamist selgitama asja seisundi ja väärtuse enne üleandmist välja. Kui makseraskuste saabumine on ettearvatav, oleks kasulik liisinguvõtjal ka ise hakata varale ostjat otsima.
Samasugused huvid peaks lepingu lõppemisel liisingueseme seisundi ja turuväärtuse hindamise vastu olema ka liisinguvõtjal. Nõude vaidlustamise korral peab ennekõike nõude esitaja nõude olemasolu ja suurust tõendama.
Praktikas tihtipeale ei määrata asja ülevõtmisel selle hetke turuhinda, vaid liisinguvõtja vastu esitatakse nõue lähtudes summast, millega õnnestus asi müüa. Isegi, kui müük toimus aasta või paar pärast asja tagasi võtmist. Tegelikkuses ei peaks liisinguvõtjat üldse huvitama, mis hinnaga ja millal liisinguandja tagastatud vara müüb. Kui liisinguandja leiab, et liisinglepingu lõpetamine tema huve kahjustab, siis peab ta ise võtma kasutusele meetmed kahju vähendamiseks (VÕS § 139). Lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et liisingfirma peab asja müüma kõrgeima võimaliku hinnaga ning parem olgu see asja turuväärtusega võrdne. Samuti on liisinguandjate poolt ebaõige pärast asja turuväärtuse määramist nõuda eraldi lepingu ülesütlemisest tingitud kuludena asja remondikulude hüvitamist, kuna asja seisundi hindamisel ja turuväärtuse määramisel peaks asja remondivajadust juba olema arvestatud. Sama põhimõte käib ka näiteks tagastatud sõidukite sise- ja välispesu kohta.
Liisinglepingust tulenevate nõuete puhul kutsun liisinguvõtjaid üles säilitama kogu kirjavahetust liisinguandjaga ning olema oma õiguste kaitsmisel tähelepanelikum ja aktiivsem. Asja liisinguandjale tagastamisel tehke eelnevalt kindlaks selle turuväärtus. Mõningatel juhtudel tasub ka tunda huvi, ega peale liisinguandja poolt asja müümist ei ole sama asi palju kallimalt edasi müüdud. Seega on asja turuväärtuse kindlakstegemiseks erinevaid võimalusi isegi siis, kui asja üleandmisel seda millegipärast ei tehtud.
Hannes Olli
Advokaat
Advokaadibüroo Laus & Partnerid